Veinide klassifikatsioonid

Prantsusmaal teostati esmakordselt veinitootjate klassifitseerimine 1855. aastal, kui imperaator Napoleon III andis Bordeaux Kaubanduskojale inspekteerida kõiki Bordeaux veinitootjaid. Kuna selleks perioodiks oli Pariisist saanud suur Bordeaux’ veinide tarbija, aga metropoli saabuvate veinide kvaliteet kõikus nö seinast-seina, pidas keiser vajalikuks kõiki veinitootjad klassifitseerida toodetavate veinide kvaliteedi järgi, et õukonnal ja linnaelanikel oleks lihtsamini võimalik veinide kvaliteedist aru saada.

 

1855. aasta Cru süsteem

Reale Bordeaux parimate veinide aadlisoost tootjatele (veinimõisatele) anti erinevad Cru (kasvuala) staatused.

1855. aasta klassfikatsioon kehtib tänaseni Bordeaux’ veiniregiooni vasakkalda tootjate juures. Anti välja ja on ka praegu kehtivad:

- 4 1er Grand Cru tiitlit – Chateau Lafite Rothschild, Chateau Latour, Chateau Margaux ja Chateau Haut-Brion. 1973. aastal tõsteti 2eme Cru Classe’st pärast pikki vaidlusi 1er Cru Classe’i ka Chateau Mouton Rothschild.

- 14 2eme Grand Cru tiitlit

- 14 3eme Grand Cru tiitlit

- 10 4eme Grand Cru tiitlit

- 18 5eme Grand Cru tiiltlit.

Lisaks omistati osadele Sauternes’i ja Barsaci magusate veinide tootjatele 1er Grand Cru Classe ja 2eme Grand Cru Classe tiitel. Vaid 1 tootja sai eristaatuse:

  • 1er Grand Cru Classe Superieur – Chateau d’Yquem.

Kõigil staatuse saanud tootjatel on õigus trükkida vastavad staatused oma veinide siltidele.

 

INAO

30. juulil 1935.a. loodi Prantsusmaa Põllumajandusministeeriumi juurde INAO – Institut National des Appellations d’Origine (Rahvuslik Päritoluapellatsioonide Instituut), mille eesmärgiks oli asuda üleriigiliselt kontrollima ja reguleerima viinamarjakasvatust ja veinitootmist, et tagada ühtne kvaliteedistruktuur.

1936. aastal anti esimesed apellatsioonitähised (sisuliselt kvaliteedimärgid) Bordeaux, Valleé du Rhone, Bourgogne ja Chapmagne tootjatele. Sealtpeale on järk-järgult ära klassifitseeritud kogu Prantsusmaa veinitootmine.

 

Apellatsioonisüsteem

Vastavalt INAO poolsetele regulatsioonidele toodetakse tänapäeva Prantsusmaal veine 4 kvaliteediklassis (kõrgemalt madalamale):

AOC (ehk AOP alates 2012) – Appellation d’Origine Controlleé ehk Appellation d’Origine Protegeé – kontrollitud päritoluapellatsiooniga kvaliteetveinid

VDQS – Vins Delimites de Qualite Superieure – kvaliteetveinid. NB! Kehtib 31. detsembrini 2011. Seejärel klassifitseeritakse kõik VDQS-d kas kõrgemale AOP-desse või madalamale IGP-desse.

VDP (ehk IGP alates 2012) – Vin de Pays ehk Indication Geographique Protegee – maakonnaveinid ehk kaitstud geograafilise tähisega veinid.

VDT – Vin de Table – lauaveinid.

 

AOC (AOP)

Sellise tähistusega on kvaliteetseimad Prantsusmaa veinid. Eristatakse erinevaid apellatsioonitüüpe:

  • Üldapellatsioonid – apellatsioonireeglid kehtivad suurema piirkonna viinaaedade kohta, mis jäävad konkreetse veiniregiooni piiresse. Ei ole seotud geograafiliste omavalitsususüksustega, vaid terroir’ga.

  • Külaapellatsioonid – üldapellatsioonidest eraldatud konkreetsete külade viinaaiad, mis omavad ühiseid kindlaid terroir’i omadusi ja kvaliteeti.

  • Sisekasvualade apellatsioonid – kindlate konkreetsete omadustega viinaaiad, mis eralduvad üldapelleatsiooni aedadest, pole seotud konkreetse külaga.

  • Põlluapellatsioonid – konkreetsete omadustega üksikud põllud (peamiselt Bourgogne’s)

  • Mõisaapellatsioonid – apellatsioonitähise on saanud vaid 1 konkreetne mõis.

On seatud rida kindlaid reegleid, mida apellatsioonitähise saanud tootja peab järgima, et tagada kindlale apellatsioonile omaste kindla kvaliteediklassiga veinide tootmine.

AOC (AOP) tähtsamad reeglid veinide valmistamisel:

  • Viinamarjad peavad olema korjatud kindlalt piiritletud territooriumilt – apellatsiooni territootriumilt ja üldjuhul peab ka vein olema valmistatud ja pudeldatud apellatsiooni territooriumil (on üksikuid erisusi mõnedes regioonides). Apellatsiooni territooriumid on üldjuhul paika pandud sarnase terroir’ (kliima, mikrokliima, pinnas) põhiselt.

  • On lubatud kasutada ainult kindlaid viinamarjasorte, kusjuures eri värvi veinide valmistamisel on ära määratud kindlat värvi viinamarjasordid ja sageli ka mõne marjasordi kasutamise minimaalsed või maksimaalsed piirmäärad veini valmistamise juures.

  • Saagikuse piirmäärad. Et tagada kasutatava viinamarjamahla kvaliteet on igas apellatsioonis iga viinamarjasordi kohta maksimaalne saagikuse hulk hektari kohta. Saagikuse piiramiseks eemaldatakse suvel osa kobaraid enne valmimist viinapuude küljest, et tagada allesjäänud kobarate suurem kontsentreeritus ja kvaliteet.

  • Määratletud on viinamarjaistikute istutustihedus hektari kohta.

  • Määratletud on minimaalne viinapuude vanus, väätide lõikamise ja sidumise metoodika.

  • Üldjuhul on lubatud marjade käsitsikorje või mehhaniseeritud korje koos marjade käsitsi sorteerimisega. Viinamarju tohib transportida põllult veinikotta vaid kindla mahuga väikestesse kastidesse asetatult.

  • Kindlaks on määratud väetamise ja viinapuude pritsimise nõuded.

  • Viinapuude kunstlik kastmine on keelatud.

  • Kindlad nõuded veini valmistamisele ja arendamisele (lubatud lisaained veinidele, fermentatsioon kontrollitud temperatuuril, malolaktilise fermentatsiooni kasutamine või mitte kasutamine, veini arendamine tammevaadis, selle kestus, marjade pressimine, veini stabiliseerimine, pudeldatud veini hoiustamine jne.)

NB! Prantsusmaal on lubatud AOC veinidele lisada: magusainet -mahlale võib enne fermentatsiooni lisada kontsentreeritud viinamarjamahla virde suhkrusisalduse tõstmiseks (lubatud vaid osades apellatsioonides kindlate veinide puhul), suhkruroosiirupit (vaid šampanja, cremant’i jt vahuveinide puhul), väävlit (fermentatsiooni peatamiseks), bentoniiti, želatiini ja munavalget (veinide selitamiseks), viinhapet (teatud piirkondades valge veini happesuse tõstmiseks), viinamarjadestillaati (kangestatud dessertveinide puhul). See on praktiliselt kõik.

  • Valmis veinil peab olema kindel minimaalne alkoholisisaldus.

  • Iga vein peab olema valmistatud vaid sama aastanumbri sees korjatud marjadest. Erisused kehtivad vahuveinide puhul, kus on lubatud segada veini sisse kuni 25% vanemate aastakäikude veini, samuti hiliskorjeveinide puhul, kui jaanuaris korjatud marjadest tehtud vein saab eelmise aastakäigu. Palju erisusi on ka kangestatud veinide puhul, kus arendamismeetodist johtuvalt pole võimalik konkreetset aastakäiku kindlaks määrata.

 

VDP (IGP)

Apellatsioonitähisega veinidest madalamat kvaliteedistaatust omavad VDP-d ehk maakonnaveinid. Prantsusmaal on 3 tüüpi VDP alasid:

  • Regionaalsed VDP alad – katavad tervet või suurt osa kogu veiniregiooni pindalast, neid on kokku 6 (VDP de la Loire – kogu Loire Oru regioon, VDP d’Oc – suur osa Languedoc’st, VDP du Comte Tolosan – suur osa Sud Ouest regioonist, VDP de Mediterranee – kogu Vahemere äär + Korsika, VDP des Comtes Rhodaniens – suur osa Rhone oru regioonist, VDP Vignobles de France – uusim regionaalne tähistus, katab kogu Prantsusmaad)

  • Departemangu VDP alad – piirid ühtivad omavalitsusüksuste (departemangude) piiridega

  • Lokaalsed VDP alad – piiritletud konkreetsete geograafiliste või ajalooliste objektide piiridega.

VDP (IGP) reeglite erisused AOC-ga võrreldes:

  • Terroir ei ole oluline. Sageli ei asu veinimaja kõik põllud AOC piirides ja seetõttu tuleb nendelt põldudelt saadav vein VDP tähistusega.

  • Lubatud kõik marjasordid. Sage põhjus, miks paljud kvaliteetsed ja kallid veinid klassifitseeritakse AOC asemel VDP-sse on AOC reeglitega mittelubatud marjasortide kasutamine.

  • Kindlat värvi veini valmistatakse kindlat värvi viinamarjadest

  • Saagikus on piiratud, kuid lubatud toota rohkem, kui kvaliteetveini puhul

  • Marjad peavad olema kasvanud konkreetse VDP piires ja vein valmistatud ja pudeldatud VDP territooriumil asuvas veinikojas. Teine sage põhjus, mis ei luba osadel tippveinidel AOC-d saada – vein on valmistatud ja pudeldatud teise AOC territooriumil

  • Lubatud kõik korje, sorteerimise, varretustamise ning marjade transpordi meetodid.

  • Väetamine, pritsimine ja väävel – sama, mis kvaliteetveinide puhul.

  • Viinapuude vanus ja istutamistihedus pole olulised, väätide lõikamine ja sidumise meetod aga küll. Sageli saavad AOC tootjate noorte viinapuude marjadest valmistatud veinid VDP tähise.

  • Põldude kastmine kuumades regioonides laiemalt lubatud.

  • Nõuded veinide valmistamisele on väga sarnased kvaliteetveinide omale. Ei ole piiratud veinide arendamise meetodeid (tamm või mitte tamm, arendamine pudelis jne), chaptaliseerimine on laiemalt lubatud (kuid mitte kõikjal), vageid veine on lubatud malolaktiliselt fermenteerida.

  • Minimaalset alkoholisisaldust pole määratud (v.a. Alsace’s)

  • Aastanumbri teema kattub kvaliteetveinidega.

 

VDT

Kõik veinid, mis ei ole saanud AOC või VDP tähist kuuluvad VDT-veinide alla –Vin de Table e lauavein. Üldjuhul tegemist odavate ja madalama kvaliteediga veinidega, mis juuakse enamalt jaolt ära kohapeal ja tõenäoliselt väljapoole ei ekspordita.

 

1955. aasta Cru süsteem

Kuna paljud Prantsusmaa veinitootjad olid pärast II Maailmasõda oluliselt investeerinud oma tootmisesse ja kasvatanud oma veinide kvaliteeti, otsustas INAO laiendada 1858. aasta Cru süsteemi, et anda paremaid ärilisi võimalusi ka teistele Bordeaux, Bourgogne ja ka Provence tootjatele.

Loodud süsteemi järgi said Cru tähise ka Bordeaux paremkalda – Saint-Emilion’i veinimõisad:

  • 1er Grand Cru Classe A – Chateau Ausone ja Chateau Cheval Blanc

  • 1er Grand Cru Classe B – 13 mõisa

  • Grand Cru Classe – terve rida mõisaid

  • Crand Cru – kõik ülejäänud Saint-Emilion’i tootjad.

Tootjad tohivad vastavat kirjet ka oma veinide siltidel kasutada.

Iga 10 aasta järel vaatab INAO komisjon nende mõisate iga-aastaste kontrollide tulemused üle ja teeb vajadusel korrektiive.

Paraku on jäänud vaeslapse rolli Pomerol’i tipptootjad. Nemad saavad sildil kasutada vaid Grand Vin de Bordeaux tähist.

 

Bourgognes anti Cru tähised erinevalt Bordeaux’st mitte tootjatele vaid hoopis põldudele. Kuna selles regioonis on ajalooliselt kujunenud väga selgelt määratletud reeglid põlluomanike maatükkide suuruse kohta ja väga laialt on levinud negossiantide süsteem (tootjad, kes ostavad viinamarju kasvatajatelt ja valmistavad veini), on tavaks saanud, et iga tippklassi põld on jagatud väikesteks tükkidesks eri omanike vahel. Seetõttu oli keerukas tähistada tootjaid ja otsustati hoopis põldude tähistamise kasuks:

  • Grand Cru – 7 põldu Chablis’s ja 26 Cote d’Or’s

  • 1er Cru – 17 põldu Chablis’s ja ligi 150 Cote d’Or’s

 

Provence veinipiirkonna arengu tõhustamiseks (tegemist Prantsusmaa peamise turismipiirkonnaga peale Pariisi enneas) andis INAO 1955. aastal Cru Classe tähise 21 Provence tootjale. Pidevate kontrollimiste ja ümberhindamiste käigus on tähis tänaseks säilinud neist 21-l. Provence puhul on erisuseks see, et iga Cru Classe tootja iga vein tähist ei saa, vaid ainult need, millede puhul on täidetud vägagi karmid viinapuude kasvatuse, saagikuse ja valmistamistehnoloogia nõuded.

www.balticpack.ee

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist!

©2018 Baltic Pack EST

Search