Prantsusmaa veininduse ajalugu ja tänapäev

Ajalugu: Arheoloogilistel kaevamistel leitud tõendite põhjal tegelesid Keldid tänase Prantsusmaa idaosas viinamarjade kasvatamisega juba üle 3000 aasta tagasi, kahjuks ei ole säilinud tõendeid, kas nad viinamarjadest ka veini valmistasid.

Esimene teadaolev tõend viinamarjade kasvatamisest veini valmistusest pärineb 6. sajandi ekr Lõuna-Prantsusmaalt, kui kreeka immigrandid Foiniikiast asutasid Massilia (praegune Marseille) linna ja asusid selle ümbruses aktiivselt veinindusega tegelema.

2. sajandil ekr läks Massilia roomlaste võimu alla koos ümberkaudsete aladega. Linn sai nimeks Massalia ja kogu piirkond nimetati Provincia'ks. Niisiis oli tänane Provence maakond esimene Vana-Rooma riigi provints väljaspoolt tänapäeva Itaalia terriotooriumi. Roomlased hakkasid viinamarjakasvatust veelgi tõsisemalt arendama, sest nii Rooma ise, kui kasvava koosseisuga leegionid vajasid enam ja enam veini. Veinindus hakkas edasi arenema koos roomlaste vallutustega, esialgu Gallia Narbonensis kaudu tänase Hispaania suunal.

1. sajandil ekr laienes viinamarjakasvatuse ala juba tänase Edela-Prantsusmaa aladele. Avastati uus viinamarjasort – Biturica (tänase Cabernet perekonna eelkäija), mida oli võimalik hästi kasvatada ka Vahemerelisest kliimast eemal.

3. sajandiks oli veini valmistamine saanud alguse ka kogu Rhone jõe orus, Bourgogne's ja jõuti ka Aquitaine aladele – Bordeaux'sse.

6. sajandiks oli viinamarjakasvatus ja veinide valmistamine levinud juba üle kogu Gallia ja viimaste piirkondadena hakkasid veini tootma Loire jõe org ja praegune Champagne piirkond.

Roomlaste taandumise järel toimusid Prantsusmaa veininduses suured muutused. 6. ja 7. sajandil tekkis rida väiksemaid vürsti- ja kuningriike, mis suhtusid veini valmistamisse erinevalt. Põhja poolt tulnud visigootid, burgundlased ja frankid polnud suuremad veinitarbijad. Lisaks piiras veininduse arendamist nende killustatud üksuste omavaheline sõdimine, seatud maksud ja muud piirangud.

8. sajandil, kui Karl Suur lõi oma kuningriigi, jagunes tänane Prantsusmaa ala kaheks suuremaks alaks. Põhja Prantsusmaal peeti veini luksuskaubaks ja kuna paljuski oli veinitootmine läinud kiriku ja kloostrite kätte, siis peeti veini ka pühaks joogiks. Lõuna-Prantsusmaal, seevastu, oli viinamarju lihtsam kasvatada, rahvas oli veiniga kokku kasvanud ja seetõttu jäi vein pigem tavalisemaks lihtrahva joogiks.

Vana-aja lõpus teostasid Karolingid maareformi ja maaomanikel tekkis enam õigusi otsustada, mida oma maadel kasvatada. Viinamarjakasvatus hakkas taas paremini arenema.

Keskajal veini tarbimine kasvas ja kuna mööda maad oli suurtes vaatides veini transportimine väga kulukas ja aeganõudev tegevus, hakkasid viinamarjakasvandused välja arenema suurt jõgede kallastel, kuna mööda vett oli veini lihtsam transportida.

1152. aastal abiellusid Aquitaine Eleonore ja hilisem Henry II, algas veinide Bordeaux veinide eksportimine Inglismaale, kus need kohe väga populaarseks said. Bordeaux Clairette-nimeline vein oli au sees nii Inglise õukonnas kui ka teiste ülikute sees. Samuti algas aktiivne Bourgogne veinide tarnimine Hollandisse ja Flandriasse.

1285. aastal leiutas Roussillon'i alkeemik Arnaldus di Villanova araablaste parfüümiretsepte järgides veini destilleerimise ja hakati valmistama eaux-de-vie'd (marc, viinamarjapuskar). Ta leidis, et eau-de-vie lisamine veinile peatab selle käärimise ja sündis ka vin doux naturel.

1305. aastal kolis paavst Clement V Rooma katoliku kiriku peakorteri Avignon'i. Sellest peale algas Rhone oru ja Bourgogne veinide tähtsuse suur tõus, mis jätkus ka pärast kiriku tagasikolimist Rooma hilisemate Bourgogne krahvide ajal.

14. sajandil pidurdus Bordeaux' veinide eksport Inglismaale seoses Inglismaa-Prantsusmaa vahelise 100-aastase Sõjaga. Gaskoonia läks taas Prantslaste võimu alla ja juhtohjad Bordeaux' ja Edela-Prantsusmaa veinide eksportimisel läksid Hollandi kaupmeeste kätte. Hollandlased koos Hansa Liiduga juhtisid seda teemat ka kuni 17. Sajandini.

1531. aastal leiutasid Limoux' mungad Languedoc's maailma esimese vahuveini – Blanquette de Limoux.

15. sajandil leiutati Gaskoonias armanjakk, 16. sajandil calvados ja hollandlaste kaasabil ka konjak.

1658. aastal valmistas munk Dom Perignon esimese šampanja.

18. sajand tõi suuri muutusi veinivalmistamise tehnoloogiasse. Teadlaste avastused jõudsid ka veinindusse ning veinide valmistamine, arendamine ja säilitamine muutus kvaliteetsemaks, samuti tõusis ka kangete napside puhtuse ja kvaliteedi tase. Dijoni Akadeemia teadlased leidsid veini selitamise munavalgete abil. Häguste veinide aeg sai läbi. Toimus tõsine töö ka viinamarjasortide aretamisel ja nende vastavusse viimine eri regioonide kliima ja terroir'ga.

Prantsuse Revolutsiooni järgne segadus ja põllumeeste vaesumine andis tõuke suure hulga halvakvaliteedilise veini tootmisele. Napoleon Bonaparte siseminister Jean-Antoine Chaptal hakkas jälgima veinide tootmist ja tegeles ka teadustööga. Tema leiutatud chaptaliseerimine – viinamarjamahla kunstlik magustamine andis võimaluse kõrgema alkoholisisaldusega ja seega paremini säilivate veinide valmistamiseks.

19. sajandi industrialiseerumine tõi uue kvaliteedi veinide tarbimisse, tekkis massiline linnastumine ja bourgeoisie'st (linnaelanikud) sai uus suur veinitarbijate kildkond Prantsusmaal. Bordeaux' veinid said väga populaarseks ka Pariisis, kuigi endiselt kaubeldi nendega ka Inglismaal ja Hollandis. Pärast 1855. aasta Pariisi Maailmanäitust korraldas imperaator Napoleon III Bordeaux' veinitootjate klassifitseerimise, mis toimib tänapäevani, et tagada pariislastele kindlus veinide kvaliteedi suhtes (Cru Classe süsteem).

19. sajandi keskpaigas tekkis viinamarjakasvatusse uus probleem. Tänu sordiaretusele olid paljud viinamarjasordid muutunud vastuvõtlikuks igasugustele taimehaigustele ja seetõttu hävis märkimisväärne osa viinaaedadest. Õnneks leiti kiirelt võimalused marjapuude pritsimise abil probleemi lahendamiseks.

Vaevalt oli lehehaiguste probleem lahendatud, kui ei tea kust ilmus järgmine vaenlane – phylloxera-nimeline täi – mis toitus viinapuude tüvedest imetavast mahlast. Phylloxera muutus epideemiaks – sajandi lõpuks oli ¾ Prantsusmaa viinaaedadest hävitatud. Probleem lahendati Ameerikast pärit phylloxerale resistentsete puutüvede istutamisega, millele sai edukalt pookida erinevaid marjasorte.

19. sajandi lõpus panid Louis Pasteur'i uuringud fermentatsiooni alal aluse tänapäevase veinitootmise algusele. Kontrollitud fermentatsioon, kindlad pärmitüved, veinide hermeetiline säilitamine jne on tema teene ja veinide kvaliteet hakkas hüppeliselt tõusma.

Raudtee areng 19.-20. sajandite vahetumisel andis võimsa tõuke veininduse arenemisele. Kiirelt hakkas kasvama veinitootmine Lõuna-Prantsusmaal, kuna nende turustamine lihtsustus märgatavalt.

1935. aastal loodi INAO – Institut National des Appelations d'Origine, mis kontrollib kuni tänaseni veinitootmise kvaliteeti ja klassifitseerib regioone, tootjaid ja põldusid terroir'-põhiselt. Loodi AOC – Appellation d'Origine Controlleé tähistus ja tootjate soov seda tähist saavutada tõi veinitootmisse kiire ja hüppelise kvaliteedi tõusu ja tootmise moderniseerimise ja tänapäevastamise.
 
 

Tänapäev: Prantsusmaa on maailma suurim veinitootja. Konkurentsivõimeline on vaid sarnaste näitajatega Itaalia.

Tootmine on aastast aastasse jäänud vahemikku 50-60 miljonit hektoliitrit aastas (7-8 miljardit pudelit).

Tootmispindalalt jäädakse alla Hispaaniale, kuid ca 870 000 hektarit viinamarjade kasvupinda on siiski vägagi suur arv.

Veinide ja napsude tootmine on koondunud 10 suuremasse veiniregiooni (Bordeaux, Val de Loire, Languedoc-Roussillon, Bourgogne ja Beaujolais, Champagne, Alsace, Provence ja Corse, Sud Ouest, Vallee du Rhone ning Jura ja Savoie) ning 3 põhilisse napside tootmise regiooni (Cognac, Armagnac ja Calvados).

Prantsusmaal on kokku ca 110 000 veinitootjat, millest 58 000 tootjat omavad AOC tähist.

Toodetakse punaseid veine (ca 65% kogutoodangust), valgeid veine (20%), rosé-veine (8%), vahuveine (6%) ja kangestatud veine (1%), lisaks konjakit (8 miljonit hektoliitrit), armanjakki (0,5 miljonit) ja calvados'i.

Enimkasvatatud viinamarjasordid on tumedatest: Merlot, Grenache ja Carignan, heledatest: Ugni Blanc (tänu konjaki- ja armanjakitööstusele), Chardonnay ja Sauvignon Blanc.

www.balticpack.ee

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist!

©2017 Baltic Pack EST

Search